KÄSITÖÖ MÜÜK ON UMMIKUS? „Laadad on mulle olnud kohad, kus hing ja rahakott haiget saavad.“

Kas odav Hiina kaup suretab eesti käsitöö välja? „Ennem koon sokke heategevuseks tasuta, kui müün viie euro eest,“ põrutab Evi, kellele on ette heidetud, et tema tooted on kallid ja „sa istud ju teleka ees ja kood ajaviiteks“. Teda vihastavad turusolkijad, kes müüvad käsitööd üle mõistuse odavalt.

Ehtekunstnik Tanel Veenre on müünud oma kaubamärgi tooteid Hiina suures internetipoes Taobao. „Kui meil müük hästi läks, tekkis ohtralt koopiaid,“ viitab ta kõrvamarjadele. Kui toode on edukas, siis kaubandus kohe reageerib. Ta on tellinud enda ehete koopiaid, et neid lähemalt uurida. „Maksin ja ostsin,“ muigab ta. Hiinlased aga ei suutnud järele teha tema originaalseid autoritehnikaid ning koopiad nägid välja plastmassised ja odavad.

„Koopia tegemist ei saa keegi keelata. Disainile patendi võtmisel pole mõtet, sest kui muuta natukene, läheb toode patendi kaitse alt välja,“ tõdeb Veenre. „Ma pole kunagi sellega jännanud. Kaitstud on kaubamärk ja keelata saab meie tehtud fotode kasutamise. Saab sundida maha võtma meilt pätsatud fotod, millega müüakse koopiaid.“