Väikekooli direktriss Kerttu Jakobson: „Meie puhul kehtib vana tarkus, et last õpetab kogu küla.“
„Oleme oma õppimise vormiga natuke kastist väljas. Meil ei ole nii, et punkt, tund algab, 45 minutit, punkt, tund läbi. Koolikella meil ka pole. Pealegi pole kõik päevad vennad. Kui kipub olema kehv päev, kestab tund näiteks 20 minutit, siis korraks õue jooksma ja seejärel võtame pundi jälle kokku,“ kirjeldab väikese Laimjala kooli õppevormi võimalusi ja võlusid noor direktriss Kerttu Jakobson (39), kes esmaspäeval alustab koolis, mis aasta tagasi sai koos uue koolijuhiga uue hingamise ja nime, oma teist õppeaastat.
Kerttu, kes teadis juba 4. klassis, et temast saab õpetaja, vähemasti esiotsa töö mõttes Kuressaarest maale kolimist ei pelga. „Olen küll Kuressaares sündinud, aga hingelt olen täiesti maatüdruk. Minu vanaema ja vanaisa on maalt pärit ja kõik oma suved olen veetud maal metsades mütates.“
Arvestades, mis toimub meie haridussüsteemis ning et väikekoolid järjest uksi kinni panevad, on tõeline ime, et kuskil Eestis on kool, kus mullu lõpetas algkooli neli õpilast.