„KUI ARNO ISAGA...“ Oskar Lutsu koolitee oli tegelikult nii lühike, et ta võinuks ka sisse magades õigeks ajaks klassituppa jõuda

Ehkki luulelise hingelaadiga inimesed maalivad endile kujutluspilte, kuidas väike Oskar Luts sarnaselt „Kevade“-filmi Arno Taliga kooli minnes pikki kilomeetreid vantsima pidi, on reaalsus hoopis proosalisem. Hiigelpikka kooliteed, kus iidset saarepuud silitada või pikapatsilise Teelega amüseerida, polnud pisikesel Oskaril kuskilt võtta. Kingseppmeister Hindrik Lutsu maja asus keset küla Veskijärve ääres ning sealt oli Palamuse kihelkonnakooli kiviga visata. Tahtnuks tulevane kirjanik kooliteel pikemalt rändavaid pilvi vaadelda, pidanuks ta külale ringi peale jalutama.

Tõsi, enne Palamuse kihelkonnakooli käis Luts aastakese Änkküla külakoolis ning sinna tuli tõepoolest päris pikka teed pidi vantsida. Paar-kolm kilomeetrit. Õppima kutsus nutikat poissi koolmeister ise, kui olevat käinud Oskari isa juures saapaid tellimas. Ta kontrollinud Oskari lugemisoskust ja kiitnud selle heaks. „Koolmeister ise oli siin ja muudkui olgu aga mina kahe nädala pärast platsis,“ on Lutsu mälestustes „Talvised teed“ kirjas. „Ja veel vahvasti pealekauba.“

Kui juba kutsuti, tuli minna. Ent mitte ilusa tüdruku, vaid ema käekõrval. „Eks me siis lähe pealegi kooli, kui see just peab nii olema, arvab ema,“ on Luts kirja pannud. „Isa ju ütleb nii, et muidu saab koolmeister pahaseks, kui me ei lähe. „Kas siis sina ka tuled kooli, ema? Kelle hooleks jääb Arno?“ „Ei, poisike, mina tulen sind ainult saatma, näitan teed, viin koolimajja.“