ANGELINA LON: igasugune näidispoomine ei too mingit kasu. Ärme süüdista, õpime koos

Uudistemagasinis „Reporter“ näidati last, kes läheb esimesse klassi ja eesti keelt ikka üldse ei oska. Keegi naeris, keegi sai pahaseks: küll on halvad ajakirjanikud, küll on halvad toimetajad, küll on ebaeetiline ja nõme! Aga mõtleme, miks see juhtus? Ühelt poolt oleks võinud tõesti seda kuidagi teisiti kajastada. Teiselt poolt – kas me saame süüdistada kolleege selles, et nad millestki aru ei saa? Ühiskonnas valitsevad hoiakud (on olemas „meie“ ja on olemas „nemad“) ei soodusta just mõistmist.

Nagu selle lapsega – kas me võime nõuda temalt nüüd, 1. septembril, televisioonis head eesti keele oskust, kui seda pole temalt varem kunagi nõutud? Kas me võime nõuda teistelt, et teda mõistetaks, kui neil teistel pole kunagi olnud vaja olla samasuguses olukorras ja nad lihtsalt ei oska nii kaugele mõelda? Ilmselt pole paljud ajakirjanikud venekeelses koolis käinud. Mina olen.

Selle lapsega võib juhtuda kaks asja. Esiteks – temast saab kunagi täiskasvanu, kellel on jube hirm suhtlemise ees ja eriti eesti keeles rääkimise ees. Et panna aeg arsti juurde, palub ta helistada sõbral, olen ka ise inimeste eest sadu kõnesid teinud. „Ma väga kardan, sul tuleb see nii loomulikult, palun aita!“ ütleb sõber.