Kirjanik Harri Jõgisalu tütar: „Isa viimane raamat ilmus trükist mõni kuu pärast tema lahkumist.“

„Meie koduse elu lahutamatuks osaks oli rütmiline kirjutusmasina klõbin. Alati saatis tööd kirjutuslaual vaikselt mängiv raadio,“ meenutab oma isa, kirjanik Harri Jõgisalu tema kümnendal surma-aastapäeval tütar Miina Jõgisalu. Loodust austava ja armastava isaga käis ta lapsena kevadel piibelehti ja kullerkuppe korjamas ning suuri kuldkingavälju imetlemas, suvel ja sügisel aga marja- ja seenemetsas.

Harri Jõgisalu on end Eesti kirjanduse ajalukku ja lugejate mällu kirjutanud peamiselt loodus- ja lastekirjanikuna. Tema sulest on ilmunud filosoofilise põhjaga jutud loomadest, lindudest ja lastest, aga ka etnograafilised lühipalad. Kes on lugenud raamatut „Kärp“, „Metsapaharet“, „Kohtumised“, „Nõiutud allikas“, „Vesiratta Madis“, „Maaleib“ või mõnd muud tema sulest ilmunud teost, on juba nähtamatute sidemetega Jõgisalu ja tema eluvaatega seotud. Loodus oli kirjaniku jaoks äärmiselt tähtis ja sai põhiteemaks kohe kirjanikutee alguses. Ta on öelnud, et kevad meeldib talle aastaaegadest kõige rohkem: „Looduse ärkamise aeg on huvitav – on nii palju, mida saab looduses näha ja jälgida. Suvi on juba enam varjatum ja iga mees läheb oma koju ära.“

Lastekirjanduse uurija Krista Kumberg on Jõgisalu kohta ilmekalt öelnud: „Ta võtab lugeja käekõrvale ja asub kiirustamata teele. Lugeja on kärsitu, tahaks sihtkohta tormata, aga autor osutab tee ääres kasvavale lillele, näitab eemal talukohta, millest vaid vundamendikivid ja õuepuu alles on.“ Jõgisalu kujutas hingesoojuse ja südamlikkusega eakaid inimesi ja nende elutarkust ning ka lapsi Kihnus, Manilaiul, Läänemaal ja mujal, kes alles asuvad maailma avastama. Oma lugudes paneb ta lugejale pehmelt südamele, et inimene on looduse osa ja meie tegudel on tagajärjed.