Raivo E. Tamm: „Inimesel hääl värises telefonis ja ma sain aru, et on häda käes.“

„Kas sa tead, mis minu auaste on?“ päris Peeter Volkonski, kui kolleeg Raivo E. Tammele helistas. Ning vastas ise: „Volkovnik!“ Kaitseväe ohvitserist Tamm lõi seepeale kannad klõpsuga kokku. Juttu ei tulnud aga militaarteemadel, vaid teatritööst. Volkonski andis Tammele üle oma rolli TEMUFI uues lavastuses „Wikmani poisid“.

Viimase hetke vahetuse põhjuseks on TEMUFI teatel Volkonski tervis: tal on probleemid puusaliigesega ning kevadesse planeeritud puusaoperatsioon lükkus seetõttu varasemaks. Sestap tuli ka Raivo jah-sõna kärmelt. „Nagu alati sellistel puhkudel,“ naerab ta. „Kui Ain-Alar Juhanson kutsus mu Ironmanile, ütlesin mina viie minuti pärast jah ning nüüd oli samamoodi.“

Tõtt öelda ei lubanud Raivol südagi „Wikmani poiste“ peaosast keelduda. „Mis siis teha, ma taipasin, et neil ei ole kedagi võtta,“ kõneleb ta. „Inimesel hääl värises telefonis ja ma sain aru, et on häda käes. Suurest austusest ja lugupidamisest Volkonski vastu, kel oli just 70. sünnipäev, võtsin rolli vastu. Seda võib ümber kantida kui minu sünnipäevakingitust talle.“