JUHTKIRI | Teatrirahva dilemmad

Teatrirahvas on asunud meelt avaldama, põhjuseks kultuuritöötajate niigi nigela palga külmutamine. Aga nagu ikka, on igale asjale mitu vaadet. Konkreetsel juhul vähemalt kolm.

Kõigepealt muidugi valitsejate vaade, mis toetub mantrale „raha ei ole ega tule ja mis tulebki, läheb kaitsekuludeks“. Juba antiikse Rooma valitsejad teadsid, et kui anda rahvale leiba ja vaatemänge, on rahvas rahul. Sellist suhtumist praeguselt valitsuselt igatahes ei paista, nende sõnumit võiks tõlgendada pigem nii, et raske aeg, mis vaatemänge te veel tahate - hea, kui leibagi saate, ka seda üha kasvavatest maksudest tuleneva juurdehindlusega. Ja ammuks see teatrimaailmas töötamine siinmail au sisse tõusiski, veel saja aasta eest katkusid lugupeetumad lapsevanemad juukseid, kui võsuke tahtis elukutseliseks veiderdajaks hakata.

Et kultuur on jätkuvalt vaeslapse osas, ei ole samuti mingi üllatus. Suure nuiamise peale on kultuuritöötajate brutopalk kasvanud 1600 euroni, mis jääb alla isegi praegusele 1641eurosele mediaanpalgale ehk kultuuritöötajad on riigi poolt automaatselt elanikkonna vaesema poole hulka arvatud. Tallinna hetkel 2339eurosest keskmisest palgast ei hakka rääkimagi. Ükskord pidi see vimm ju prahvatama.