SEISUKOHT | Armastavad ja vihkavad laval kümne euro eest?!

„Ammu oleks pidanud meelt avaldama!“ ütles mulle tippnäitleja, kes samal ajal, kui tema kolleegid Toompeal oma meelsust näitasid, hommikust lasteetendust mängis. Pole ka tema etendustasu publikule elatud aastate jooksul teab mis kõrgeks kujunenud. Ikka on see kahekohaline summa. Oo ei, me ei räägi 80-90 eurost, vaid kõneleme 10-30eurostest summadest.

Selle väikese raha eest elavad ja surevad, armastavad ja vihkavad eesti näitlejad publiku ees igal etendusel. Olenemata sellest, kas on tuju või mitte, olenemata ka sellest, kas hammas valutab või ei. Saalid on täis. Ning siit-sealt on kuulda protestipirinaid, et pileteid pole saada või on need liiga kallid. Tänagem õnne, et meil on riigi toetatud teatrid – muidu oleksid need lubatähed teatrisaali veel kallimad.

Ent näitleja ei saa rikkaks isegi siis, kui mängib üksnes täissaalidele. Tema etendustasu on nii napp, et isegi 20 õhtuga riigiteatri laval rassides majja jõukus ei tule. Võib ju öelda, et neil on ka põhipalk. Tõesti on. Näitlejate liidu kollektiivleping sätestab, et näitleja minimaalne brutopalk on 1600 eurot. Laias laastus see niimoodi ongi – kel 1600, kel sada eurot rohkem. Mõnel koguni ehk 1800. Teatriimet esitavad nad igal õhtul aga ikkagi üliväikese tasu eest. Kui maruline aplaus välja arvata.