Seisukoht | Noored eelistavad olla lastetud

Aina enam 20. eluaastates naisi on seadnud suure küsimärgi alla, kas nad soovivad nii noorena enda ellu lapsi, või kas üldse. Kui gümnaasiumis olin kindel, et olen mõne aasta pärast valmis emaks saama, siis nüüd, pärast bakalaureusekraadi omandamist, ei teagi, kas plaanin enne 30. eluaastat lapsi saada.

Küsimus pole isegi mitte selles, kas ma tahaksin luua lastega perekonda, vaid selles, kui kvaliteetset elu oleks mul võimalik neile pakkuda. Kui vaadata praegust majanduslikku olukorda, siis tulevad noored vaevu iseendaga toime. Elukallidus ja madalad palgad lihtsalt ei võimalda teenida piisavalt, et pakkuda lapsele kvaliteetset elu. Siinkohal mainin, et ka kvaliteetse elu mõiste on inimeste jaoks erinev. Kellele piisab väikesest üürikorterist ja Eesti keskmisest palgast, kelle jaoks on aga oluline omada enda kodu, mis võimaldaks lapsele kõikvõimalikke mugavusi.

„Lumehelbekeste“ põlvkonnas kasvanuna olen seadnud oma elule kindlad standardid. Nii ka majanduslikule olukorrale, mis peaks olema saavutatud, enne kui soovin lapsi. Aina enam mõtlevad noored sellele, et nad elavad siiski endale. Ja kui elu võimaldakski kvaliteetseid elutingimusi lastele, siis seda enda tuleviku ja karjääri arvelt. Enda elu jääb teatud mõttes elamata ja teisest küljest ei suuda ise majanduslikult veel piisavalt hästi toime tulla. Mõni noorpere elabki rotikas üürikorteris palgapäevast palgapäevani. Samas arvan, et tänapäeva noored on teadlikumad, kui olid näiteks meie vanemad. Me ei taha elu lõpuni kella 9–17 tööl käia, ainult lapsi kasvatada ja nende nimel elada ning teame, et elul on ka rohkemat pakkuda.