Kefalonia: „Kapten Corelli mandoliini“ saar, kus 70 kilomeetri läbimiseks kulub viis päeva

Kes siis Korfu saart ei teaks! Gerald Durelli teos „Minu pere ja muud loomad“ on kõigil kodus. Ja kel raamaturiiulit pole, siis mõne aasta eest jooksis teles ülimenukas peresari „Durrellid“. Kuid Korfust ligikaudu 250 kilomeetrit lõunasse jääva saare Kefalonia nime kuuldes kergitavad paljud kulme.

Tõsi, ka Kefalonia (eesti keeles oleks õiged ka nimekirjutused Kefalloniá ja Kefallinia) on saanud kaante vahele. Meil on ilmunud Louis de Bernièresi romaan „Kapten Corelli mandoliin”, mille tegevus toimub teise maailmasõja ja selle järgsetel aastatel Kefalonia saarel ning raamatu ainetel on vändatud ka samanimeline film Nicolas Cage´iga peaosas. Ja Korfust on Kefalonia peaaegu paarisaja ruutkilomeetri võrra suurem. (Kuigi näiteks Hiiumaast samavõrra väiksem.)

Miks on Kefalonia jäänud sihtkohana siiski rohkem silmapiiri taha? Kuigi raske uskuda, on seal väidetavalt tänini suudetud vältida massiturismi. Samas kui reisibukletid on justki üksteise pealt maha kirjutatud. Umbes nii, et Kefalonia on Lääne-Kreekas asuvatest saartest mitte ainult suurim, vaid teda peetakse smaragdroheliste mägede, Joonia mere taevasinise vee ja pimestavate randade poolest ka kõige ilusamaks. Mis ju ka tõsi, kuigi teatud mööndustega. Tihti peavad mäeseljandikud jagama naabrust siin-seal vedelevate (ehitus)prahihunnikutega, aga ka maha- või poolelijäetud hoonetega.