VLADIMIR PUTIN 70: häbistatud, hüljatud, paranoiline
Ümbritsetuna intriigitsevatest käsilastest, kes üksteist ei salli ja loodavad leida süüdlast nagu mustkunstnik jänest kübarast, tähistas maailmast üha enam isoleeritud riigi juht oma 70. sünnipäeva. Planeeritud paari päeva pikkusest võidukast sõjakäigust on saanud piinlik taganemine. Isegi Kõrgõzstani president lasi Putinil enda järel oodata. Vladimir Putinil! Hilinemisega oma suhtumise näitamine oli vanasti tema võte! Lisaks ei jäta kogu maailma kollane meedia endiselt spekuleerimata, mis tema tervisel viga võib olla.
Kas Putin on veel Vene rahva silmis asendamatu? Nõnda küsib Putini sünnipäeva puhul ilmunud artiklis Raadio Vaba Euroopa. Sõltumatu Levada uurimiskeskuse sotsioloog Lev Gudkov sõnab, et 21. septembril välja kuulutatud osaline mobilisatsioon – mida Putin lubas mitte teha – muutis olukorda otsustavalt. Enam ei saa öelda, et sõda ei puutu meisse, sõda on jõudnud Venemaale. Sellest annavad tunnistust piiripunkte ummistavad noored mehed. Endine duumasaadik Dmitri Gudkov võrdleb seda zugzwang'iga, olukorraga malemängus: käike on veel võimalik teha, ent iga käik viib tegelikult ainult kaotusele lähemale. Putini populaarsus langes septembris 77 protsendini. Sõja alguses oli ta kõvasti populaarsem, rahvas tundis muskli näitamises enese jõudu ja uhkust. Ehk püsib populaarsus 77 peal põhjusel, et Venemaa elanikel on raske Putinist loobuda, sest too on kavalalt üles ehitanud kuvandi Vene rahva erilisusest, Venemaa võimust ning kultuurilisest – konservatiivsest, mitte dekadentlikust – üleolekust. Olla võimu vastu on olla Venemaa kui sellise vastu.
Ka ei tunne lihtne venemaalane end tingimata vastutavana, kirjutatakse artiklis. Kel pole ja kes ei tunneta oma riigis enesel olevat mingitki võimu ega tunne, et temast midagigi sõltuks, see mandubki apoliitiliseks, „ärge mind tähele pange, mina pole teinud“ tegelaseks, kel võib küll sisimas mingi arvamus olla, ent välja ei julge või ei viitsi ta seda öelda. Seda ilmestab üks noormees, kes räägib, et tema läks lõpuks ikkagi protestima, pandi selle eest ka kartsa, kuid tema naine ei pidanud meeleavaldamist õigeks. „Mina tunnetan seda vastutust, kuid tema – noh, mingit vastutust ta tunneb, aga arvab, et midagi pole vaja teha. Meil pole mingit võimalust asju mõjutada ja eluga pole ka mõtet riskida.“