Mihhail Gerts: „Tahaksin mõelda, et me ei lähe seda teed, et kasutame muusikat sõja kontekstis ära.“

„Eks tuleb rinnaga kaitsta oma last, oma ideed,“ muigab dirigent Mihhail Gerts, kes, vähe sellest, et on festivali TubIN kunstiline juht, on kõigil neljal festivalipäeval ise laval. Dirigendina, pianistina, kõnelejana. „Mina olen TubINa ideedes veendunud ja valmis inimesi veenma. Selles, et helilooja Eduard Tubina muusika on väärt kuulamist, ja selles, et see muusika võiks olla miski, mis on samasugune iseenesestmõistetav osa meie kultuurist nagu Tammsaare „Tõde ja õigus“. Nii Tubina muusika kui ka Tammsaare romaanisari on eestlaste tüvitekstid.“

Sellesama festivali pärast ei anna ta endale armu: kihutab Saksamaa ja Eesti vahet. Töötab hommikust ööni. Möönab, et Tubina muusika on keeruline. Et see muusika on eelkõige muusikuile tõsine väljakutse. Just seetõttu, et Tubin on heliloojana malemängija: „Tal ei ole kunagi ainult üks käik. Ühe käigu taga on mitu käiku mõttes ja sel viisil komponeerib ta kõik oma sümfooniad. Seda on jälgida väga põnev. Tubina tasemel on 20. sajandi maailma muusikas loodud väga vähe teoseid.“

Mis salata, Mihhail ei saanud Tubina-kirge kaugelt mitte varasest lapsepõlvest kaasa. Pigem jõudis ta Tubinani kaunis hilja. „Juhtus nii, et Elleri muusikakool tähistas oma 100. sünnipäeva,“ jutustab ta aastast 2018, mis kujunes tema jaoks Tubina-murranguliseks. „Mina vilistlasena olin kutsutud sinna juhatama Tubina teist sümfooniat. Sel hetkel olin jõudnud juba nii kaugele, et suutsin Tubinat hinnata. Olin selleks ajaks palju sümfoonilist muusikat suurtelt autoritelt juhatanud – Mahler, Bruckner, Richard Strauss, kõik need suured nimed, mis on erakordse jälje oma loominguga jätnud. Siis äkki avastasin enda jaoks, et Tubina meisterlikkus ja omanäolisus on erakordsed. Mitte et teda peaks teiste maailma heliloojatega võrdlema – Tubin on samaväärne.