Ene Pajula | Mis kosutab ja mis kurvastab mammi hinge?

„Kalevi“ filmist on küll juba palju räägitud, aga mammi ei saa sellest ikkagi üle ega ümber. Esiteks, hästi tehtud – on äkki isegi Oscari-vääriline, mine sa isahane tea! –, teiseks nostalgiline (kõik toad ja kontorid on just sellised, nagu need siis olid), ja kolmandaks paneb küsima, et kas siin maailmas siis tõesti mitte midagi ei  muutu. Nii mitmekihiline lugu! Kolmekümne aasta tagune spordidraama loob uhkeid paralleele isegi tänapäeva poliitikaga? Mammi peab silmas seda kohta, kus ajakirjanikud kõik Salumetsa kallal õiendavad, aga kui Salumets lõpuks küsib, et mida nad siis tegema peavad, ei oska keegi midagi öelda. 

Tegijatele tuleb igal juhul au anda. Üks asi, mis mammi mõtlema pani, oli see, et kust ometi nad nii kulunud põrandaga võimla leidsid, mida filmis näidati? Eestis selliseid ju ometi enam   pole? Siia peaks mammi nüüd vist emotikoni panema.