Jaanus Riimets | Igal oinal

Jaanus Riimets, kolumnist, 8. oktoober 2022

Mihklipäev on meie rahvakalendris mitmete tähendustega. Kõnekäänd „igal oinal oma mihklipäev“ on tulnud sellest asjaolust, et 29. septembriks oli karjamaal juba rohtu nii vähe, et need lojused, keda ei peetud vääriliseks suvel kogutud söödaga üle talve pidada, pidid oma maise elutee lõpetama ja muutuma toiduseks ning ka talviseks kehakatteks nende endistele omanikele. Lambanahast kasukad olid mõnusad ja soojad talvise pakase puhul, mis tol ajal oli sageli tugevam kui praegusajal. 

Ülekantud tähenduses mõeldi kõnekäänu all muidugi ka oma suuremate ja vähemate vastaste lõplikku saatust, millest tihti muidugi jäädigi ainult unistama. Ja kui hakati ise kätte maksma, siis võis juhtuda nii, nagu teine tuntud vanasõna ütleb: „Kes teisele auku kaevab, see sinna ise sisse langeb.“ Tundmatu – eriti vanal ajal – polnud ka termin „patuoinas“, mis algallika järgi on pärit lausa muistseist päevist, kui vanaaja Iisraeli templiteenistuse juurde sügisesel lepituspäeval kuulus nn patusikk. 

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?