Jaanus Riimets | Igal oinal

Mihklipäev on meie rahvakalendris mitmete tähendustega. Kõnekäänd „igal oinal oma mihklipäev“ on tulnud sellest asjaolust, et 29. septembriks oli karjamaal juba rohtu nii vähe, et need lojused, keda ei peetud vääriliseks suvel kogutud söödaga üle talve pidada, pidid oma maise elutee lõpetama ja muutuma toiduseks ning ka talviseks kehakatteks nende endistele omanikele. Lambanahast kasukad olid mõnusad ja soojad talvise pakase puhul, mis tol ajal oli sageli tugevam kui praegusajal. 

Ülekantud tähenduses mõeldi kõnekäänu all muidugi ka oma suuremate ja vähemate vastaste lõplikku saatust, millest tihti muidugi jäädigi ainult unistama. Ja kui hakati ise kätte maksma, siis võis juhtuda nii, nagu teine tuntud vanasõna ütleb: „Kes teisele auku kaevab, see sinna ise sisse langeb.“ Tundmatu – eriti vanal ajal – polnud ka termin „patuoinas“, mis algallika järgi on pärit lausa muistseist päevist, kui vanaaja Iisraeli templiteenistuse juurde sügisesel lepituspäeval kuulus nn patusikk. 

Süü probleem ja süüdlase otsimine on sama vana kui inimkonna kannatuste ajalugu ise. Ikka on meile omane otsida kogetavate raskuste ja probleemide põhjustajaid igalt poolt mujalt kui iseenese juurest. Vahel see muidugi nii ka on. Teine äärmus on enesesüüdistused, millel pole reaalset alust. Kuidas siis süü ja süüdlase küsimust lahendada? Kas seda on üldse võimalik kõikide elus ette tulevate raskuste puhul teha? Seda nii eraelus kui ka ühiskonna mastaabis.