Hendrik Toompere jr: lavastuse kokkupanemine on vaimselt väga suur pingutus ja tähendab mitu kuud närvipinget

„Mina pole lavastaja, kes pärast esietendust liiga palju surkimas käiks. Ilmselt ka enda vaimse tervise huvides, sest pean sel hetkel, kui saalis tuled kustuvad, suutma ennast lavastusest lahti lasta,“ nendib Eesti Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr (37), kelle viimaste aastate pagasis on suurlavastused „Väljaheitmine“, „Lehman Brothers“ ja „Rahamaa“. Hendrik räägib, kuidas sünnib üks lavastus ehk teisisõnu: milline on lavastuse protsess?

Selgub, et see on lihtsamast lihtsam. „Lavastus on kui dialoog kahe osapoole vahel.“ Tõepoolest, ei midagi keerulist. Ühe eest aga Toompere hoiatab. „Vestluse lõppedes ehk pärast esietendust – eriti kui on tegemist õnnestumisega – tekib vestluse aktiivsemal poolel vaimne pohmell.“ Ja ka tühjusetunne. „Mis tähendab, et sa ei tohi lasta sel tundel end tühjusesse kukutada.“

Hendrik alustab lavastusprotsessi kirjeldamise asemel hoopis lavastusprotsessiülese pildiga. „Kõigis lavastust ettevalmistavates faasides on meie põhitööriist kujutlusvõime. Nii idee tasandil kui etapis, kus näidendit laua taga loeme ja kus kujutame ette, mis laval võiks olla. Kuni selleni välja, et kui näitleja mängib, siis ta ju kujutab ette, et on Jüri või Mari, kuningas või kerjus. Kui näitleja piisavalt hästi ette kujutab ehk teiste sõnadega – hästi mängib, kandub see saali ning annab hagu vaataja kujutlusvõimele. Tihti on päris suur osa lavastusest vaataja enda peas, kus tal tekivad nähtuga seoses mingid tunded, assotsiatsioonid ja maitsed. Me ju lavastusega püüame vaatajat manipuleerida elama sisse maailma, mida talle pakume,“ tuleb temalt tiraad ettekujutusvõime olulisusest teatri eksisteerimiseks üldse.