JÄÄTMESÖÖJAD PRÜGIKASTIS: mida puhtam on meie kasvatatud toit, seda tõenäolisemalt on seal mõne putuka muna

Äädikakärbsed on putukad, kelle vastsed ei malda ära oodata toidu täielikku riknemist, vaid hakkavad puuviljadel kasvavaid pärmseeni sööma juba siis, kui puuvili on meie jaoks veel täiesti söödav. Mida pikemalt aisaadused või nende ära visatud jäägid seisma jäävad, seda suuremaks äädikakärbeste arvukus kasvab.

Toidujäätmete ja elamises tekkinud muude orgaaniliste jäätmete ehk biojäätmete eraldi korjamine, nende kompostimine ja nii kokku kogutud toitainete kasutamine mullaviljakuse taastamiseks on ühekorraga vana ja uus nähtus. Vana selles mõttes, et talumajapidamises ei ole biojäätmeid kunagi tekkinud. Orgaanilised jäägid liiguvad endiselt kompostihunnikusse ja sealt edasi peenrale või põllule. Väärt väetisest osatakse endiselt lugu pidada ja selle viskamist tavaprügi hulka vaadatakse kui rumalust.

Linlikus elustiilis sellekohane kogemus kadus. Kui ise endale toitu ei kasvata, siis muutub mugavamaks tüütud ja kergelt haisema minevad jäägid esimesse ettejuhtuvasse prügikasti visata. Kui aga talupojatarkuse järgi vaadata, on toidujääkide massiline kõrvaldamine toidukasvatamise aineringest üks rumalamaid tegusid. Seepärast on meie ellu tulnud vajadus biojäätmeid eraldi koguda, et ka nende inimeste jäägid, kes ise põldu ei pea, tagasi ringlusse ja põllule jõuaks. See tähendab, et meie kodudesse lisandus üks koht orgaaniliste jääkide lühiajaliseks hoiustamiseks, mida omakorda tulevad võimaluse korral kasutama eri organismid.