Raul Vaiksoo: „Ebameeldiv, kui peaksin minema. Kuid sedavõrd palju siinilmas kogenuna ma elust kümne küünega kinni ei hoia.“

„Praktiliselt lõigati mul pea otsast. Üleüldse kahtlustan, et kogemata õmmeldi mu pea vale keha otsa,“ viskab juuni algul ränkraske operatsiooni üle elanud arhitekt Raul Vaiksoo (69) villast. „See pole minu keha,“ protesteerib ta. „See on nii kuradi kerge. Käia saan vaid triikraud taskus. Samas pea tundub olevat sama, sest laste sõnul ajan suust välja samasugust iba nagu vanasti.“

Vähem kui neli kuud tagasi kõrivähiga üheksa tundi operatsioonilaual lebanud mehe optimism on kadestamisväärne. Raul väidab, et teda ei niitnud jalust ka hetk, kui ta sai teada oma diagnoosi. „Rohkem muretsen lähedaste pärast, et neile oma haigusega sedavõrd palju peavalu valmistan. Ebameeldiv, kui peaksin minema. Kuid sedavõrd palju siinilmas kogenuna ma elust kümne küünega kinni ei hoia,“ tõdeb Raul, aimatav uhkusenoot hääles.

Justkui seda ka ise tunnetades tõmbab ta aga otsekohe tagasi: „Praalida ei tohi. Aga mis masendust… ei, ei. Kuigi jah, kaks-kolm korda olen oma eluga augus olnud. Need on olnud väga rasked hetked. Kõige valusam oli poja kaotus. See oli väga hirmus. Aga olen matnud ka kolm verevenda, kolm parimat sõpra. Kes läksid täpselt kümne aastaste vahedega. Tõlkija Jüri Meriste läks 1994, arhitekt Erki Kreis 2004 ning flötist ja režissöör Peeter Brambat 2014. Nüüd on kalendris 2024 ning juba aasta algul hakkasin hinge kinni hoidma, et kes siis seekord… Aga ennäe imet! Äkki ma ise,“ flirdib Raul surmaga. Ja põrutab siis: „Ära sa siin pöörita silmi midagi. Oleks ma saanud selle diagnoosi kümme või kakskümmend aastat tagasi, oleks ma ammu läinud. Vähivärgindus on nii vägevaks läinud, et tohtrid võtavad sult kasvaja välja ja sa ei saa arugi. Tähtis on muidugi see, et see sul varakult avastataks.“