MEIE | Maire Aunaste: elu pole väljanäituseks loodud. Parimad ei näita, vaid elavad
Kui oled 70, siis enam midagi ei häbene, varja ega valeta. Seisin poe ees Paides ja mu väga vana auto kõrvale parkis oma auto naine, kes tuli poodi koos lapselapsega. Tüdruk nägi välja nagu „Nukitsamehe“ filmi peaosaline, keda me millegipärast kunagi näinud ei ole, ja oli vait nagu sukk. Nagu ikka, kui oled kaheksa-aastane… Vanaema, ilus ja blondeeritud, hakkas mind esimesest sekundist alates kiitma. Kuulasin kiidukõne ära, läksin poodi, umbes seitsme minuti pärast viskasin ostukorvi nurka ja põgenesin väljapääsu suunas, sest tundsin kehas revolutsiooni…
Õues, autosse hüpates, lehvitasin samale naisele, kes oli tulnud lapselapsele sünnilinna ja oma esimest eluaset näitama. Ausalt öeldes ei tahtnud ma sekunditki enam kedagi ega midagi kuulata.
On muidugi erakordne iroonia, et kord elus hakkab sind tundmatu kirjandusõpetaja kusagil parkimisplatsil kiitma ja sina mõtled ainult sellele, et jõuaks koju WCsse…