Philip Glass – minimalist, kes ei taha seda tiitlit kanda

Imelapsemainega maailmakuulus USA helilooja Philip Glass (87) on kirjutanud kümneid oopereid ja ballette ega taha, et teda minimalistiks nimetataks. Glassi muusika kõlab tänavu Eestis mitmel kujul: jaanuaris kanti ette tema 4. sümfoonia „Heroes“, mis põhineb David Bowie samanimelisel albumil, suvel esietendus kammerooper „Hydrogen Jukebox“, sügise algul saab nautida vanameistri loomingu põimumist tänapäevase tantsu, videokunsti ja kandlemänguga.

Tulevane maailmakuulus helilooja pärineb Läti ja Vene juudi immigrantidest: ta sündis 31. jaanuaril 1937 Baltimore'is Ida ja Benjamin Charles Glassi perre. Ema oli raamatukoguhoidja, kes sõja lõpus pakkus holokaustiohvritele nende kodus peavarju ja aitas neid eluga otsa peale. Isa oli raadioparandaja, kes otsustas hakata oma töökojas heliplaate müüma. „Aga plaadid haarasid seal õige pea võimust,“ meenutas Glass kasvukeskkonda, mis talle suurt mõju avaldas. Väikse Philipi kodus kõlasid nii bebop ja hillbilly kui ka Bartóki ja Hindemithi teosed. „Isa ütles hiljem, et kuulas neid plaate, sest tahtis teada, mis neil viga on. Ta tahtis aru saada, miks neid ei osteta.“

Kaheksa aasta vanuses sai Philipist Baltimore'i prestiižse Peabody Institute'i kõigi aegade noorim õppur: ta hakkas võtma viiuli- ja flööditunde. Teismeeas poiss juba komponeeris. 15aastaselt asus imelapse renomeega nooruk õppima Chicago ülikoolis matemaatikat ja filosoofiat, kuid reaalteadlast temast siiski ei saanud. Huvi atonaalse muusika vastu tõi Glassi kompositsiooni õppima New Yorgi kuulsasse Juilliardi muusikakooli, kus tema õpingukaaslaste seas oli teine tulevane minimalist Steve Reich. Leivaraha teenis noor Glass torujüri ja taksojuhina.