TELEKAHULLU PIHTIMUS | Siiri Laidla: pole vaba raha, et osta 40eurost piletit kahe mehe kontserdile

Ekraanid on saanud me elu paratamatuks osaks. Kas nutitelefon, arvuti või mõlemad. Paljudes kauplustes teenindavad meid ekraaniga nutikassad ja puldid. Igasuguste tabloode ja elektrooniliste teadetetahvlitega oleme ammu harjunud. No ja toanurgas (või hoopis elutoa seinal) on tingimata teler. Vahel lausa kodukino mõõtu pirakas. Ka teatrietendusi on hakatud vürtsitama videokunstnike loominguga, nii et taustal toimuv on vahel näitlejate mängust põnevamgi.

Igal pool – alates arsti ooteruumist kuni haiglapalatini, pubist baarini, juuksuriärist kaugliinibussini – on kuskil ikka telekas. Vähemalt kunagi oli, vaatasin niimoodi „Gladiaatorit“ ja kaks tundi möödus ruttu.

See omal ajal uskumatuna tunduv kaugelenägev aparaat, mille õnneliku ja küllap jõuka omaniku juures käisid naabridki liikuvaid pilte vaatamas, hakkas levima 1950ndatel. Üpris hiljuti – oleneb küll, millega mõõta. Igatahes oli teleriomanikke algul vähe, nagu ka enne mobiiltelefoni ülemvõimu algust oli moblaomanikke. Kas keegi viitsib meenutada neid raskeid kohvreid? Mobiiltelefonid, jaa! Ning nüüdseks on mobiiltelefonist saanud ese, milleta elu ette ei kujuta. Ta äratab, aitab, suunab, töötab, ostab, kasvatab lapsi...