JUHTKIRI | Rahapada otsimas

Maapõu on maavaradest pungil. Ja mitte ainult, ka inimesed ise on sinna aegade jooksul nii mõndagi väärtuslikku peitnud. Isegi koer teab, et kindlaim viis kont mustadeks päevadeks kõrvale panna on see maha matta. Aga kus tegijaid, seal nägijaid ja kus peitjaid, seal otsijaid. Üks meie esimesi folkloriste Mattias Johann Eisen suutis juba 1894. aastaks terve raamatu jagu rahaaugumuistendeid kokku koguda.

Tänapäeval on aardeküttide elu veel eriti lihtsaks tehtud, osta metallidetektor ja otsi! Isegi mõni riigikogu liige lõbustab end sellega, nagu Õhtulehestki võib lugeda. Nojah, lootus Rootsi kuninga peidetud rahapada üles leida on nüüdseks sama hästi kui kadunud, kuid ega maapõu selle pärast veel päris tühi pole. Näiteks II maailmasõja lahingupaigad, eriti Virumaal, on paljudele lausa sissetulekuallikaks kujunenud. Kui palju ajaloo seisukohalt väärtuslikku on seeläbi muuseumide asemel mustale turule ja sealt edasi avalikkuse eest varjatud erakollektsioonidesse rännanud, ei tea keegi.

Sestap on hakatud rääkima vajadusest seada aardeotsijate ja nende kasutatavate seadmete üle sisse senisest rangem kontroll. Tõesti, mille poolest erineb nende omapäi tegutsejate tegevus Egiptuse hauakambriröövlite omast? Kui palju me selle inimkonna ühe hälli kultuurist rohkem teaksime, kui neid isehakanud ja omakasupüüdlikke „arheolooge“ poleks olnud?