Meenutades Igor Volket: „On täiesti võimatu, et suures metsas elab ainult üks karu.“

Ja nad võtsidki ta laevale kaasa...

„Elu ei ole üldse nii tõsine, kui paistab. Aga ta on vahel nii dramaatiline, et valus vaadata.“ Igor Volke ükskord ütles niimoodi. Nüüd on ta lahkunud. Kahjuks liiga vara, sest palju asju jäi lõpetamata ning palju plaane teostamata.

Ja tegelikult jäid tal rääkimata kõige lahedamad ufolood, mida ta vahel omavahel olles ikka jagas ja siis saime alati hea kõhutäie naerda. Igoril oli kogu aeg muie suunurgas, ta oli erakordselt vaimukas ja teravmeelne. Ta rõhutas alati, et ka need, kes meid jälgivad, meie „suured vennad“, peavad naljast lugu. Tema juurest lahkusin iga kord sellise mõnusa sisemise kihinaga – kus nüüd sai alles naerda. Igori naljad olid kompromissitult heatahtlikud, aga sageli krüptilised, ja mõnikord võttis hetk aega, enne kui iva kohale jõudis.