MINU KAINE AASTA | Manona Paris: promille pole vaja – lõbu, lohutus ja lahendused tulevad enda kahe kõrva vahelt

Vaata, milline ta oli – kärakas lõhkus ta perekonna, röövis armastuse, võõrandas lapsed ning viis peaaegu kuuse alla! Ja siis saabus eriline äratundmine. Väga paljud karskuslood maalivad jämedate värvikate joontega, kuidas promilliga jookidest loobumine on nagu Kolgata tee, sest hammas jääb verele ja lunastus koidab vähestele. Ometigi olin mina üks neist.

Niisiis, kas ma käisin oma mullilembuse tõttu põhjas ära? Pidi armas abikaasa käima mind baaridest ja kõrtsidest välja tassimas? Muutusin ma kohaliku klaasikonteineri põhitäitjaks? Oli alkohol saanud mulle armsaimaks pereliikmeks, kelle eest ka oma lapsi panti panna?

Otse loomulikult mitte. Ma ei eita, et viinaviga võib väga valusalt hammustada, kuid mina selle vikerkaare teisel pool ära ei käinud. Mul pole alkohol kunagi olnud probleem, eesmärk omaette, päevade lohutaja või õhtute täitja. Ma ei lugenud tunde, millal kuskil maailmas saab kell viis ja saab esimese tirilimpski teha. Või tundnud muret hommikuse konjakijoomise pärast.