JUHTKIRI | „Eestimaa, su mehemeel...“ Kuhu on kadunud Vabadussõja vaim?

„Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel!“ lauldi Vabadussõja ja noore Eesti riigi ülesehitamise ajal. Praegugi on see nii mõnegi tudengikorporatsiooni ametlik laul ning skautide ja noorkotkaste hümn. Elu selle sõnumi paikapidavust paraku alati ei kinnita.

Nagu Õhtuleheski hiljuti käsitletud kaitseministeeriumi uuring näitas, on valmis ise relva haarama ja riiki kaitsma üle 60 protsendi elanikest. Aga paraku võib seda tõlgendada ka nii, et ligi 40 protsenti ei ole. Praegu on selle teema taas avalikkuses fookusesse tõstnud nurin selle pärast, et ajateenistuse mitteläbimine ei vabasta kaitsekohustusest sõjaolukorras. Millest see tuleb?

Nõukaajal võis vastumeelsusest sõjaväe vastu isegi aru saada. Vastumeelsus tekkis ideoloogilistel põhjustel, okupatsiooniarmee ju. Ideoloogilised põhjused tähendasid ühtlasi seda, et eestlasi (aga ka baltlasi laiemalt) kiusati nõukogude armees tavaliselt teistest rohkem taga – et ajaloolised fašistid või midagi sellist. Kuigi mitte nii palju kui Kesk-Aasiast või Kaug-Idast tulnuid, keda kiusati lihtsalt rahvuslik-rassilise kuuluvuse tõttu. Põlisvenelaste poolt, keda oli ikkagi kõige rohkem.