1918: sakslaste punane Novembrirevolutsioon ulatus isegi Tallinna

Esimese maailmasõja lõpus varises pealtnäha suur ja võimas Saksa keisririik kiirelt kokku. Riik oli pikast sõjast kurnatud ning majandus- ja inimressursid olid otsas – esimene maailmasõda oli kestnud juba üle nelja aasta. Maavägi sai läänerindel korduvalt lüüa ja taganes oma piiride poole. Lõpplahenduse sütikuks said aga Saksa mereväelaste rahulolematus ja sõjatüdimus. Rahutused, mis kasvasid Novembrirevolutsiooniks, said alguse novembri alguspäevadel Kieli sõjasadamas lahvatanud madruste mässuga.

Madruste mässu põhjustas Saksamaa sõjalaevastiku peajõudude Hochseeflotte juhtkonna veider plaan korraldada veel sõja lõpus Põhjamerel suurejooneline väljasõit ning lüüa korralik merelahing inglaste ja ameeriklaste ühendatud laevastikuga. Kuna mingit võidulootust ei olnud, levisid Saksa sõjalaevade meeskondade seas kuuldused, et tegu on sulaselge enesetapumissiooniga – nimelt tulistatakse merelahingus kogu laskemoon vaenlase pihta välja ja seejärel lastakse oma laevad lehvivate lippudega põhja. Ning alamväelased otsustasid, et nemad küll oma nahka sõja lõpupäevil turule ei vii.

Juba 30. oktoobril nurjasid eelkõige kütjad ja katlamehed Saksa sõjalaevastiku väljasõidu Wilhelmshavenis. Osa laevu venis edasi vaevu-vaevu, lahingulaevad Helgoland ja Thüringen aga ei liikunud üldse paigast. Oli selge, et nii lahingusse minna ei saa ja admiral Franz von Hipperil tuli sadamasse tagasi pöörduda. Esialgu püüti rahutusi jõuga maha suruda, ligi 1000 meremeest arreteeriti ja ähvardati ninamehed teistele õppetunni andmiseks üles puua.