Siiri Laidla | Pudru, kapsad ja armastus

Siiri Laidla, kirjanik, 5. november 2022

Ega vist jõua kokku lugeda, kui palju meie telemaastikule on lisaks pühapäevaõhtusele rajule meelelahutusele („Tantsud tähtedega“ – kuigi sel on tantsu ja tralli kõrval üllas eesmärk vähihaigeid toetada; „Ma näen su häält“ jne) tekkinud nii-öelda tõsielusarju, mille eesmärk on... Ei teagi, mis on eesmärk: vist osalejad pärast ränki katsumusi paari panna? Või midagi selletaolist. Neil tuleb piiratud territooriumil koos elada ning oma elu režissööri tahtealusena operaatori valvsa kaamera ees laiali laotada, põnevaks teha. Igatahes vaatajaid neil saadetel leidub. On see aga tõsielu või midagi muud?  

Lapski taipab, et „tõsieluga“ pole seal midagi pistmist. Päris elu alla liigituvad näiteks loodusdokid, kus osalejad ei näitle, vaid elavad oma liigiomast elu. Loodus, loomad. Või siis põnevad persoonid. Ega sealgi kõik ehtne ole – on ju leiutatud loomakujulised salakaamerad, loomi tegevusele õhutavad peibutised. Ka kuskil džunglirüpes elutsevail võsainimestel on eestkõnelejad jne. Ikkagi võib selliseid filme tõsieluks pidada. Kosk ega mägi ei näitle, kobras ega karu ei poseeri teadmisega, et nendest võib „tõsielustaar“ saada. Koos kuulsuse ja rahapatakaga. Põnev persoon avab end just sel määral, kui vajalikuks peab ja et tekiks kunstiline tervik. Vaataja saab midagi uut teada, seega on dokumentaalfilmid ka harivad ja silmaringi avardavad. 

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?