HOIA OMA ELU! Vesi on kuri keskkond ja uppujat on raske märgata

Taas kuuleme kurbi uudiseid uppujatest. Miks me ei pruugi märgata, kui keegi on vees hätta sattunud meist kasvõi meetri kaugusel? „See on valearusaam, et uppumisohtu sattunud laps või täiskasvanu on aktiivne, plätserdab veega ja hõikab appi,“ selgitab merepäästja Kristiine Roostar, kelle sõnul vesi on kuri keskkond.

„Olen südamemassaaži tehes tundnud oma kätega, kui süda hakkab vastu lööma,“ räägib merepäästja Martin Roostar. Ta soovitab kõigil elustamist õppida. Nuku peal on seda vägagi reaalne harjutada, saab näiteks õppida, kui tugevalt peab vajutama. Küll aga ei saa nukuga tunda, kuidas süda hakkab vastu lööma. „On tunne, nagu keegi lööks rusikaga, südamelihas on väga tugev,“ kirjeldab Martin, kellel politseis töötades on tulnud mitu korda inimest elustada.

Martin on õppinud Inglismaal merepäästekolledžis, töötanud politsei- ja piirivalveametis merepääste instruktorina, koolitanud väikelaevajuhte ja tegeleb purjetamisega üle maailma. Tartu Rahvaülikoolis õpetab ta koos abikaasa Kristiine Roostariga laste veeohutust. Nad mõlemad on ka vabatahtlikud merepäästjad. Kristiinel on merepäästes esimene aste ja põhitööna on ta proviisor.