LEINAVATE EMADE PÄEV | Karmen Koppel: võimalus oma varalahkunud last meenutada võib olla emale üks suurimaid leevendusi

Sel pühapäeval, 5. mail, tähistatakse üle maailma leinavate emade päeva. Selle iga-aastase, nädal enne emadepäeva toimuva traditsiooni algatas 2010. aastal austraallanna Carly Marie Dudley pärast oma emaüsas surnud poja sündi. Ja kui esmalt oli päev pühendatud vaikuse laste (emaüsas, sünnil või imikueas surnud laste) vanematele, siis aja jooksul on mitmed organisatsioonid juhtinud sel päeval tähelepanu igas eas lapse kaotanud emadele.

Maailmas sureb igal aastal miljoneid lapsi. Eestis tuleb 70–80 emal aastas leppida oma lapse elu varajase lõppemisega, millele lisanduvad veel rasedusaegsed lootesurmad. Aga leinavatest emadest räägime ka täiskasvanud lapse surma kogenute puhul. 80aastaste naiste populatsioonis on oma lapse või laste surmaga pidanud leppima hinnanguliselt 18–20 protsenti emadest. Just viimased jäävad sageli ka vajaliku tähelepanu ja leinatoeta, sest last võetakse juba eraldiseisvana ning seetõttu on suuremaks mureks lahkunu järglaste või kaaslase toimetulek.

Ei ole ilmselt liialdus väita, et lapsekaotus on üks rängemaid kogemusi, mida elus läbida võib. Sealjuures ei ole vahet, kas räägime veel kõhubeebist või juba oma pere loonud lapsest. Lapse surm toob kaasa sügava ning sageli aastaid või isegi aastakümneid kestva leinaprotsessi, muutes seeläbi inimest ja mõjutades paljusid suhteid tema ümber.