TROONIMÄNGUD: kuidas kogu Tallinna võim koondus linnapea pihku

Pealinna võimuvertikaal pole alati olnud selline nagu praegu, kus kogu otsusjõud on koondunud meeri kätte. Oli kord aeg, kui tähtsaimad tegelased olid hoopis linnaosavanemad. Hääletati isegi selle üle, et linnaosad kannaksid kaardimastide nimesid: Ärtu, Ruutu, Poti ja Risti.

Pealinna võimukoridorid pole võõrad Tallinna endisele linnasekretärile Toomas Sepale. Ta sai Tallinna linnamasina osaks 1990. aasta mais ja lahkus sealt alles 30 aastat hiljem. Värskelt taasiseseisvunud Eesti pealinna kureeris sellal Hardo Aasmäe. Tema kutsuski tööle Sepa, kes toonases elamu- ja kommunaalministeeriumis tegi endale nime just elamuseaduse rakendamise temaatikaga.

„Siis oli linnavalitsuses teistsugune struktuur,“ kirjeldab Sepp, kuidas võimupüramiidi moodustasid linnapea, kolm abilinnapead ja üheksa valdkondlikku nõunikku. Kogu see suur tööpere kuulus linnavalitsusse ning otsustas asju. „Nõunikud olid need, keda Aasmäe otsis. Nad olid oma valdkonna spetsialistid, kes allusid abilinnapeadele.“ Toona jagunes linn neljaks rajooniks: Oktoobri, Lenini, Kalinini ja Mererajoon. Üleminekuperioodil nimetati need esmalt vastavalt ilmakaartele: Lääne, Lõuna, Põhja ja Ida.