TÕNIS ERILAID | Keelatud armastus: Liivimaa Romeo ja Julia õudne saatus

„Jürgen Tysenhusen Rannust asus oma lipkonnaga (Järvamaa Peetri kihelkonna) Ubakalu külla laagrisse… Pärast seda tungis Carl Henriksson, üsna noor rüütlipoeg Kankaselt Soomes 300 rootsi sõjasulasega Järvamaale, kiirustas võsast ning rägast läbi öösel ootamatult Tysenhuseni lipkonnale kallale. Ta lõi nad pea kõik maha, kägistas surnuks ja põletas neid taluhurtsikuis ning sai rikkaliku saagi. Nii maksti Jürgen Tysenhusenile kätte… et ta oma lihase õe kõige vennaliku armastuse ja tunde vastaselt oli lasknud kotis ära uputada, sellepärast, et ta üht kirjutajat oli armastama hakanud, temaga eksinud ja teda omale meheks oli palunud,“ kirjutab Balthasar Russow Liivimaa provintsi kroonikas 1571. aasta märkmete hulgas.

Nii kuulis saksakeelne maailm esimest korda Liivimaa Romeo ja Julia kurvast loost ja nende keelatud armastusest, mida üks aadlineiu lihtmehe vastu mitte ei tohtinud tunda.

Russow traagilise saatusega paari nimesid ei teata. Seda ei tee ka kroonik Johann Renner: „See neitsi kihlus ühe ausa selli, ühe kirjutajaga, kellega ta abielluda tahtis, mida ta siis oma vendadele ka teada andis. Kui vennad seda talle mitte lubada ei tahtnud, vaid käskisid tal omasugusega abielluda või ei anna nad talle kaasavara, vastas neiu, et ta tahab selle selli ja mitte kellegi teisega abielluda ja ta ei hooli sellest, et talle kaasavara ei anta. Siis võttis see Jürgen Tisenhusen koos oma teiste vendadega sõita (Võrtsjärve) jääle, raiusid augu, pistsid neiu sinna sisse ja uputasid ta. Kirjutaja aga läks Leetu, sai sealt turvet, hakkas Liivimaa vaenlaseks ja tegi palju kahju ning Tisenhusenid temaga leppima pidid.“