Äkki meil on iseendale ja oma õnnetundele liiga kõrged ootused?

Miks eestlased ei ole (piisavalt) õnnelikud? Kuigi ilm ja kliima mängivad siin kindlasti oma osa, ei saa peasüüd neile panna – kõik Põhjamaad on niinimetatud õnnelikkuse pingereas meist ju kaugel ees ning koguni Leedu seisab mitu kohta kõrgemal. Aga võibolla ongi just sõnas „pingerida“ peidus üks probleemi põhjustest?

Eestlased tahavad tavaliselt ikka olla tublid ja edukad, mõõtes sageli enda ja teiste väärtust saavutuste ning materiaalse heaoluga. Mis on omakorda tihtipeale seotud endale ja teistele ebarealistlike ning liiga kõrgete ootuste seadmisega.

Nõnda saabki pingeallikaks näiteks see, kui Eesti inimene avastab, et tema elu polegi selline, nagu ta soovib ja ideaalis ette kujutab. Nii võib minna, kui näiteks pingutatakse endale seatud majandusliku standardi nimel, aga seda siiski ei saavutata või valmistab see pärast kättesaamist hoopis pettumust ega too loodetud püsivat õnnetunnet.