MIKS ON EESTI MAAILMA ÕNNERAPORTIS 34. KOHAL? Sest meil pole kombeks õnnega kelkida!

„Kes on kogu aeg õnnelik? Külalollakas! See jookseb ringi ja naerab lakkamatult – peast segane! Eestis ei ole lihtsalt väga viisakas olla liiga õnnelik,“ pakub akadeemik Jüri Allik välja ühe põhjuse, miks Eesti koht maailma õnneraportis on alles 34., kuivõrd Soome on juba aastaid esimene. Kas me tõesti luiskame end puhtalt viisakusest pisut vähem õnnelikuks?

Korruptsiooni vastu võitlemises, majandusvabaduses, ajakirjandusvabaduses, liberaalse demokraatia indeksis, PISA testides, vähemreostunud riikide edetabelis ja teistes taolistes paremusjärjestustes on Eesti harjunud troonima üldjuhul esikümnes või esikahekümnes. Organiseeritud kuritegevus on Eestiga võrreldes suurem probleem tervelt 144 riigis (kas keegi üldse oskab loetleda peast 144 riiki?). Meie sportlased toovad koju medaleid ja muusikud kõrgeid auhindu, eestikeelset kirjandust ilmub aastas rohkem, kui üks inimene lugeda jaksab ning teatri- ja tantsupeopiletid on defitsiitne kaup. Elu nagu maasikas!

Jah, kümned Nobeli preemiad ja Oscarid ning pääs jalgpalli-MMi finaali lasevad end veel oodata. Ka Kuu peale pole eestlane senimaani astunud (kuigi saatnud on kaasmaalased kaasmaalasi sinna lugematul hulgal). Aga kokkuvõttes pole ju elu laita – kui vähegi meenutada, millise arenguhüppe võimalustes ja sissetulekutes oleme viimase 35 aasta jooksul teinud.