MILLE POOLEST ON EUROVISION ROOTSIS ERILINE? Georg Malvius: pidu, mille kõrval jaaniõhtu näeb välja nagu ontlik perekondlik piknik

Ajage kõrvad kikki, sest paljastan teile kohe oma suurima ja süngeima saladuse: ma olen läbi ja lõhki Eurovisioni-entusiast! Jah, te kuulsite seda esimesena. Oleme sõprade ringis nagu Eurovisioni kättemaksuinglid ja lahkame etteasteid sama üksikasjalikult, nagu kokandusguru Gordon Ramsay sufleed kritiseerib.

Ja kas teate mis? Ma oskan ennustada esiviisikut – võib-olla mitte alati õiges järjekorras, kuid ikkagi. Minu retsept on põimida kokku muusikaalased teadmisega mõningase huviga show' vastu, kuid abiks on ka kõhutunne.

Kunagi olin nii vapper, et sukeldusin, pea ees, Tallinna Eurovisioni-hullusse. Kuid uskuge mind, tõeline pidu läks lahti alles pärast kontserti. See oli otsekui vaatepilt „Maskis lauljast“: kõik lasid pidurid valla ja lubasid särada oma tõelisel minal. Mis puutub aga lauluvõistlusse enesesse, siis ütleme nii, et diivanil lösutades on seda sada korda mõnusam vaadata kui kriiskavate fännide vahele pressituna. Valgustus on vildakas, lava paistab kusagilt kaugelt, laulusõnad hajuvad kõrvust – see on sama, mis vaadata Broadway muusikali binokli kaudu, papagoi õlal.