MAHAVAIKITUD VÄGIVALD | Kätlin Konstabel: miks juhtuvad olukorrad, kus kõik teadsid, aga keegi midagi ei teinud

Kui lähisuhtevägivalla statistika näitab, et inimesed näikse varasemast vähem politsei ja teiste abiosutavate asutuste poole pöörduvat, siis võib õigustatult tekkida kahtlus, et kas nüüd tõesti ollakse suhetes sõbralikumad või et mürgiseks kiskuvast paarisuhtest osatakse viimastel aastatel välja saada enne, kui suhtes toimuv vägivalla kriteeriumidele vastama hakkab. Või on asi ikkagi selles, et lähisuhtevägivalda ei osata või ei taheta märgata – olgu siis enda või kaasteeliste suhetes. Ja kui asi on märkamises, siis kas ehk annaks midagi ette võtta.

Teoorias on asi lihtne. Lähisuhtevägivalla märkamiseks peaksid inimesel olema teadmised, et kuidas seesinane kole ja vahel tappevgi nähtus suhetes avaldub. Ometi ei tähenda päriselus vägivalla ära tundmine sama, mida oskus loetleda vuristades ette kõikvõimalike asutuste-organisatsioonide veebilehtedelgi leitavaid lähisuhtevägivalla tundemärke. Meil võivad kõik need tundemärgid pähe õpitud olla, aga meil on oht kõik need tarkused kasutamata jätta.

Alustame teada-tuntud nähtusest, mille nimi on kognitiivne dissonants. Kui me teame mõnda inimest igatepidi toredana, siis meie aju jaoks ei ole lihtne omaks võtta infot, mis viitab tegevustele, mida kohe kuidagi „toreda“ alla liigitada ei anna.