VANADE JA VÄETITE KOERTE VARJUPAIGA RAJAJA: „Minu juurde saavad koerad tulla oma lõpp-peatusse.“

Pärnumaal Kilingi-Nõmmel elav Irmeli Grönberg on trööstitus seisus olevaid loomi päästnud juba lapsest saati: „Ma ei jäta looma hätta. Minu poolest olgu või krokodill tee ääres, kui ta on hädas, võtan ta kaasa, kuigi ma kardan teda.“ Viis aastat tagasi asutas ta MTÜ Aita Mind Koju ja rajas oma koju koerte varjupaiga, mida nimetab ka vanade ja puuetega koerte hooldekoduks. Osa asukatest leiab endale ka päris kodu ja neile on see vaid ajutine peatuspaik, aga on ka neid, kes jäävad Irmeli juurde oma elu lõpuni. „Minu juurde saavad koerad tulla oma lõpp-peatusse,“ ütleb ta.

Irmeli usub, et loomaarmastuse on ta geenidega kaasa saanud. „Seda kas on või ei ole. Meil on peres olnud alati palju koeri ja kasse. Juba mu vanavanemad olid sellised – kedagi hätta ei jäetud.“

„Ma olen eluaeg loomi päästnud, sünnist saati. Isegi oravapoegi – kõik loomad oli vaja koju vedada,“ räägib Irmeli. „Ma ei jäta looma hätta. Minu poolest olgu või krokodill tee ääres, kui ta on hädas, võtan ta kaasa, kuigi ma kardan teda,“ lisab ta naerdes. Krokodilli pole ta pidanud siiski koju tooma, küll on tal aga praegu oma koduses varjupaigas 43 koera, 25 kassi ja hulk kassipoegi, kaks kitse, kanad, kukk. Osa koertest elab toas, nemad jooksevad õuel vabalt ringi. „Tubased koerad magavad mul kõik voodis. Tihtipeale on kitsas,“ sõnab ta lõbusalt. Mõni koertest on aedikuboksis garantiinis ja ülejäänud, kes on küll inimsõbralikud, aga teiste koertega veel sõbruneda ei oska, elavad avarates kuutidega aedikutes. Kõigiga on Irmelil aega rääkida, tegeleda ja pai teha.