„MEIE EES ON VIIMNE REKLIIKVIA“ | Kus on Agnese püstol, Gabrieli pistoda ja Ivo Schenkenbergi turvis?
On 1968. aasta kuum suvi. Igas mõttes. Samal ajal kui Paul-Eerik Rummo teatriühingu puhkemajas Vääna-Jõesuus tipib masinasse laulusõnu „Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja“, veerevad Prahasse sisse Vene tankid.
„Võib eeldada, et sedavõrd otse, vahevalusalt „Reliikvia“ valmimisaega lõikuv tegelikkus andis filmile ja selle lauludele erilise power’i,“ on nentinud filmikriitik Lauri Kärk. „See oli ju selgelt venevastane film, vallutajatevastane film,“ põrutab Peeter Jakobi, Ivo Schenkenbergi osatäitja, Paavo Kanguri raamatus „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha“. Ka filmi stsenarist Arvo Valton räägib mainitud teoses, et „Ivo on üks väheseid Eesti ajaloo tõelisi kangelasi, kes Liivi sõjas kimbutas venelasi oma rüüstatud talupoegadest kokku pandud salgaga“.
„1968. aasta suveks oli selge, et sündimas on pseudoajalooline seiklusfilm ridadevahelise režiimivastase sõnumiga,“ tõdeb Rummo 2000. aastal Kangurile antud intervjuus.