MAIRE AUNASTE | Väike rebane nagu suur Trump. Mõlemad uluvad kaotatud armastuse järele
On öö pärast USA presidendikandidaatide esimest omavahelist debatti, mida CNN´i kanalilt vaatasin. Oleks vist õigem öelda, et ootasin ja vaatasin. Nüüd, kui sellest on peaaegu ööpäev möödas ja olen magama minemas, kuulen heli, mida ma umbes kuu tagasi juba kuulsin… Tookord lõikas mul see niimoodi ihust ja hingest läbi, et läksin hirmust hoolimata õue asja uurima… Hääle järgi tundus, et väike laps on tänaval viga saanud. Ja karjub ahastuses ja valus appi. Läksin kikivarvul ja ust vaevalt avada julgedes õue. Kõndisin umbes 10 meetrit – abipaluv nutt kostis väga lähedalt…
Ei olnudki mingit hättasattunud last. Oli hoopis noor rebane- elektriposti valgusvihus. Istus keset teed ja nuttis. Täpsemalt öeldes – ahastas. Ma tundsin ta ära. See oli üks liige pesakonnast, kelle ema aasta tagasi mu elamisest lambanahast sussi ära varastas. Kuna mul ühe sussiga nagunii enam midagi teha polnud, jätsin välisukse lahti ka järgmisteks öödeks – tahtsin näha, kui kaua kulub aega selleks, et rebane ka teise sussi ära viiks. Kulus kaks ööd. Et see rebane on, sain aru tänu poristele jälgedele valgel laudlinal.