KÜLMUTAMISE ABIL TULEVIKKU | Georg Malvius: krüoonika on veider ja poleemiline segu ulmest, tõsisest teadusest ja kohtudraamadest

Avastasin end ühel päeval Londonis „Noore Frankensteini“ lavastust vaatamas. Uskuge mind, see oli põrgulikult naljakas! Mel Brooksi samanimelisel filmil (1974) põhinev muusikal keerab Mary Shelley klassikalisele „Frankensteinile“ mõnusa sõlme sisse.

„Noore Frankensteini“ on lavastanud Susan Stroman, kes on ka muusikali koreograaf. Tema käe all muutub isegi hauarööv tantsunumbriks! „Noor Frankenstein“ on tulvil nakatavaid meloodiaid, napakat huumorit ja kõikvõimalikke jubedusi, mis panevad pigem naeru puksuma kui judisema.

Loo keskmes on dr Frederick Frankenstein, kes püüab kõigest hingest mitte olla oma kurikuulsa vanaisa dr Victor Frankensteini moodi. Aga võta näpust: Frederick pärib Transilvaanias oma pere häärberi ja äkitselt polegi käbi kolekännust kaugele kukkunud. Mees, kes algul kuulutas: „Keeldun reanimeerimisest!“, kamandab nüüd: „Laip kähku siia, et ma saaksin ta üles äratada!“. Tulemus? Kohutavalt naljakas muusikaline komöödia!
Etendusejärgsel ööl nägin pärast kogu seda naermist veidrat unenägu, millesarnased panevad sind oma eluvalikuid kahtluse alla seadma. Olin unenäos mingis torus kinni ega saanud liigutada - olin kui sügavkülmiku sahtli taha pudenenud mahlajääpulk. Äkitselt toru avanes ja mingid maskiga kujud sikutasid mu välja. Üks neist ütles: „Tere tulemast tagasi, härra Malvius, on aasta 2099.“ Ja selle peale ärkasin niuhti üles. Mis kõige veidram? Ma ei suutnud peast heita mõtet: „Mis siis, kui mind külmutatigi ja äratati sada aastat hiljem uuesti üles?“