ANALÜÜS | „Titanicut päästa on võimatu missioon.“ Jaak Madisoni hüpe Keskerakonna pardale võib lõppeda uppumisega

Eesti poliitiline üleminekuturg nägi järjekordset suurüllatust, kui sai teatavaks, et eurosaadik Jaak Madison liitub Keskerakonnaga. Sarnaselt nii mõnelegi teisele üleminekule, nähakse liikumise taga pakkumist: „Eesti poisid, tulge üle! Saate parteijuhiks ja peaministriks!“

Kesksuvel lõhkes pommuudis, et Keskerakonna esimehe Mihhail Kõlvarti üks lähimaid kaasmõtlejaid, endine abilinnapea Vladimir Svet liitub sotsiaaldemokraatidega, et võtta ühtlasi kanda vabariigi valitsuses taristuministri portfell. Svet on ajakirjandusele pajatanud, kuidas just ministritool pani ta silmad särama – üksi muu positsioon poleks teda huvitanud ning ta mõtleks, kui mitte juba ei toimetaks, erasektori jahimaadel. Sarnasest motiivist kõneldakse poliitringkondade taustajuttudes ka Jaak Madisoni puhul – kuuma ja suure poliitnime kõnetamiseks oli vaja märkimisväärset tõuget.

Ühe versiooni järgi sai tõukeks koht partei eesotsas: Madison võtab Kõlvartilt juhtohjad üle. Vähemalt pooleldi ja avalikkuse mõttes. Partei juhatus, mis on iga erakonna – välja arvatud Helmete perepartei EKRE – tegelik võimukants, jääb ikka Kõlvarti dikteerida. Kui see peaks tõeks osutuma, siis Kõlvarti ja Keskerakonna armsad konkurendid tunnustavad partei esimehe taktitunnetust: ta sai aru, et hoidmaks parteid vee peal ja seda juhtida, on vaja lisaks vene valijatele kuidagi kõnetada ka eestlastest pöidlahoidjaid.