Teet Margna oma lapsepõlvest: sain vitsa, mõnel korral ka rihma

„Kui isa lahkus, püüdsin emale olla tugev õlg tema kõrval. Palju tööd jäi isast maha ja aitasin ema kõiges,“ meenutab telemees Teet Margna Vikerraadio saates „Käbi ei kuku…“ oma lapsepõlve.

„Pildid minu lapsepõlvest on väga soojad ja armsad. Ma sündisin ja kasvasin Viljandis. Elasime majas, mida kutsuti Kremliks, sest see oli punastest tellistest viiekordne hoone. Selles majas elasid minu lähedased sõbrad, hilisemas elus ka klassiõed ja klassivennad. Maja kõrval oli mu lasteaed. Mul olid head sõbrad, kellega mängisime liivakastis ja tagusime palli vastu elektrialajaama kapi seina,“ meenutab Teet Margna, kellele tekitavad need mälupildid väga sooja ja hea tunde.

Teedu ema oli Viljandis lasteaia juhataja, isa aga töötas Eesti Põllumajandus-Tootmiskoondises. Teedul oli ka 12 aastat vanem vend Tiit. Margna lapsepõlves isa tihtipeale kodus ei olnud, ta käis peale tööpäeva suvilat ehitamas – see asus Viljandist viis-kuus kilomeetrit väljas. „See oli ta elutöö. Ta ehitas seda ise, oma kätega, algusest lõpuni. Ema tuli koju, tegi perele süüa. Isa jõudis koju viimase bussiga. Kui mina koolist koju jõudsin, tegin kodutööd ära ja peale seda võisin minna sõpradega õue peale jooksma. Pidin alati emale ütlema, kus ma mängin ja olen. Andsin sellest teada ja kell üheksa pidin olema kodus. Olin sõnakuulelik ja tegin, mida vaja,“ räägib Margna. Samas olid väiksel Teedul ka kindlad kodused ülesanded. Näiteks pidi ta igal laupäeval tolmuimejaga korteri üle võtma ja prügi välja viima.