GEORG MALVIUS | Etendus, millele olen kaks korda tahtnud abieluettepanekut teha

Oh sa poiss, kui armunud ma olen! Ja ei, tegu pole mõne salapärase võõra või nunnude naabritega, kes oma koeraga jalutades mulle lehvitavad. Eip, asi on palju parem – olla sisse võetud millestki, mis on ühtaegu kunstiteos ja rahamasin. Mõni tõsine kunstiinimene võib küsida: „Kas pole mitte patt armastada kunsti ja edu?“ Selle peale vastan: üldsegi mitte! Ma ei häbene, et paljud mu lavastused on pälvinud kriitikute kiituse, kuid olnud ka majanduslikult edukad!

Kuid rääkigem nüüd mu kiindumuse tegelikust objektist: Cirque du Soleil'st. See pole mingi suvaline tsirkus – see on otsekui heljumine maailmas, kus raskusjõud on pigem ettepanek kui reegel.

Nägin hiljuti Hispaanias Alicantes „Alegría“ etendust, ja uskuge mind, ma olen sellest täiesti lummatud. Kujutlege: hiiglaslik telk tulvil nii teravat akrobaatikat ja komöödiat, et tekib küsimus, kas artistid pole mitte salamisi kummipaelaga ühendatud. Oi, ja elus muusika? See liigutaks isegi kivikuju südant. Iga tibatilluke detail koreograafiast kostüümivahetusteni oli perfektselt paigas. Akrobaatika oli nii peadpööritav, et mul olnuks vaja paberkotti, millesse hingeldada! Tegu oli etenduse ringreisiversiooniga, kuid kõik põrutasid täie rauaga. Telk oleks nagu sosistanud: „Tere tulemast oma uude obsessiooni.“