Üksikvanem Indrek: ei leidnud ühtki põhjust, miks mitte pakkuda kodu intellektipuudega lapsele

„Kõigepealt ostsime poistele mööbli, siis köögilaua,“ seletab Indrek (42), kes võtab mind vastu oma uues kodus, avara vaatega Tallinna korteris. „Ühel poisil oli ainult riiulkappi vaja, aga teisel polnud ju midagi, temale tuli terve toa sisustus osta.“ Tänavu suvel kasvas tema pere kolmeliikmeliseks. Kui mõned aastad tagasi kolis Indreku juurde elama toona 11aastane Silver, siis sel suvel liitus nendega 14aastane Karl. Nii otsustaski Indrek neljatoalisse kolida – et ka uus pereliige oma toa saaks.

Kui veel mõned aastad tagasi elas Indrek üksi ja iseendale, siis nüüd on tal kaks teismelist, kelle järgi ta kogu oma elu sätib. Ta kasvatab kaht poissi, kes pole tema bioloogilised lapsed ega isegi mitte sugulaste omad, vaid lastekaitsjate poolt oma peredest eraldatud noored. Indrek on neile hoolduspere vanem. Ta räägib meie-vormis, kuidas nad pärast võtmete kättesaamist jupphaaval sisse kolisid ja kuidas neist tihedad IKEA külastajad said.

Indrek kasvas üles koos oma kahe õe ja kahe vennaga Elvas. Ta arvab, et soov kasuvanemaks saada ongi pärit ta enda lapsepõlvest, harjumusest elada suures peres, kus elu polnud aga paraku pilvitu. „Mu isal oli sõltuvushäire. See haigus oli nagu jõehobu elutoas – kõik nägid, aga keegi ei rääkinud sellest probleemist. 90ndatel oli see häbiasi,“ meenutab ta.