VALU ARNO PÄRAST | Geidi Raat: Eestimaa sangarid ei peaks vanaduses millestki puudust tundma

Mu süda vajus saapasäärde, kui lugesin väljavõtet mullu suvel napsuse peaga autoroolist tabatud Arno Liiveri kohtuskäigust. Arno Talina eestimaalaste südamesse pugenud näitleja lausus 1250euroste menetluskulude kohta: „Ma ei rääkinud läbi, et pension on mul 500 eurot. Mul jäävad puud ja asjad ostmata.“

Jah, muidugi, härra Liiver on ise süüdi, et ta purjuspäi mööda Hiiumaa külavaheteid ringi sõites ennast ja teisi ohtu seadis. Kuidas aga saab üldse selline hea südame ja kuldsete kätega inimene – tagatipuks kodumaise filmiklassika legend – varrukatpidi elu hammasrataste vahele jääda, ilma et keegi teda sealt välja ei sikutaks?

Miks läheb tihti nii, et pikkade aastate möödudes ei hooli kultuurisangarite heaolust enam keegi? Juubeli puhul ehk ajakirjanik helistab, aga mida arvata ühiskonnast ja riigist, kus meie enda lemmiknäitlejatel ja armastatud rollide täitjatel lastakse Eestimaa eri nurkades vaikselt hääbuda? Jah, napsu valab igaüks endale kurku ise, aga pagan – legendile sellist piskut pensionit maksta ja samal ajal teda auhinnata, tunnustada ja kiita on naeruväärne! Muidugi on see summa ka paljudel teistel pensionäridel sama pisike, aga praegu on fookuses armastatud Arno Tali. Kujutate ette mõnda Hollywoodi näitlejat sellise summaga penisonipõlve veetmas?