KATRIN PAUTS | Kus naisena ikka veel kindlalt peksa saad: psühhiaatria, ilukirjandus ja meestetööd

Vahepeal olin jälle Muhu külarahval hambus: ema hoovis seisis hunnik küttepuid, mida ma ise ei jaksanud riita laduda. Loogiline, et mu eakas ema ei tule puuriidaga toime, aga minagi pole ju enam kepsakas neiu, vaid ägisev ja logisev keskealine, ühest põlvest lombakas ja põdura seljaga pidevalt siruli. Ilma, et keegi valjusti ütlema peaks, kuulen manitsevat häält: „Aga Katrin, miks sa kogu aeg vingud?“

Kujutasin seda kimedat vanamutitämbrit ette ja mõtlesin, et küll oleksid asjalood teistmoodi, kui ma poleks peretütar, vaid -poeg.

Mul on kaks venda, neil omakorda täiskasvanud pojad, kes ei ela sugugi kaugemal kui mina – aga miskipärast vahib küla minu otsa. Nõnda oli see juba mu lapsepõlves: higist leemendavad naised rügasid füüsilistel töödel, aga: „Oi, meie Ants küll seda teha ei saa, tal on selg ju niiiiiiii haige!“ Ja siis pidid kõik kaastundlikult pead vangutama ja kiitma, kui tubli see teleka ees puhkav Antsuke vaatamata oma „niiiiiii haigele“ seljale ikkagi on – mõtelda, et suudab teine lausa iseseisvalt riidesse panna, kahvlit käes hoida ja eks ta mõne kodutööga ju aitab ka.