Hardi Volmer: „Luule Žavoronok oli lõbus ja rõõmus, nägu oli alati laia naeru täis.“

„Luule Žavoronokiga olen kokku puutunud Tallinnfilmi Harju tänava koridorides,“ räägib filmimees ja muusik Hardi Volmer põgusatest kohtumistest, mil Žavoronok oli juba legend, Volmer ise aga veel usin ja innukas algaja. „Luule oli lõbus ja rõõmus, nägu oli alati laia naeru täis. Ta oli tore ja sõbralik inimene, kes ongi mulle meelde jäänud koridori otsast paistva laia naeratusega.“

Erilist läbikäimist Volmeril Žavoronokiga küll ei olnud, ent legendaarne toimetaja suhtus temasse ülima heatahtlikkusega. „Võib-olla oli ta minuga eriti sõbralik seetõttu, et ta oli minu emaga lapsepõlvesõber,“ ütleb Volmer. „Nad olid koos koolis käinud, mõlemad olid ju Pärnu kandist pärit. Ta oli hästi soe ja tore tädi, aga ega ma temast rohkemat tea – pole temaga koos ju viina võtnud.“

Volmeril nagu teistelgi nõukaaja lastel on kuklasse raiutud multikates kõlanud loetelu „tõlkija Valeria Villandi, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok“. „See oli püha kolmainsus, mis kui laulsalm meelde jäi,“ muheleb Volmer. „Eks Žavoronok oli huvitava võõrapärase kõlaga nimi ka, jäi hästi meelde. Pealegi loeti ju need nimed ette diktorihäälega ja see jäigi pähe kui laulusalm.“