Janno Põldma: mina nimetasin Luulet oma lapsepõlvesõbrannaks

„Mina nimetasin Luulet oma lapsepõlveõbrannaks,“ tunnistab filmimees Janno Põldma. „Käisin lasteaias, kui Luule Žavoronok üüris Pirital meie korterist üht tuba. Sealt läks ta Moskvasse õppima. Kui ta Moskvast tagasi tuli, käis meil külas ning me jäimegi suhtlema.“

Pisikesest peale legendaarse toimetajaga sõbrustanud Põldma räägib, et vahepeal pause pidanud suhtlus läks ajapikku aina tihedamaks. Ning sõbrad olid nood kaks Luule elu lõpuni.

Selleski oli Luule osaline, et Põldma filmimaailmaga liitus. „Ta ei ärgitanud mind filmindusega tegelema, vaid aitas mind selles,“ räägib Põldma. „Kui ma sõjaväes olin, nägin ajakirjast „Kultuur ja Elu“, et Rein Raamat on loonud Tallinnfilmi alla joonisfilmi osakonna. Teadsin kohe, et tahan sinna tööle minna. Kui sõjaväest tagasi tulin, läksin kohe Luule juurde, kes töötas Tallinnfilmis ja palusin, et ta mul teed sillutaks.“ Sõbranna Luule tõttaski appi, rääkis Rein Raamatuga ja nõnda pääses filmihuviline Põldma Tallinnfilmi tööle. Nii nagu ta unistas.