JUHTKIRI | „Uhhuu! Usu mind!“ Riik asus hoiatama posijate eest

Hädast väljapääsu otsides tegutsevad inimesed laias laastus kahel alusel: usk ja teadmised. Teadmiste hulk on meil üha kasvanud, kuid ka usul põhinev tegutsemine, mis on vesi eelkõige kõikvõimalike sensitiivide ja rahvaravitsejate veskitele, pole kuhugi taandunud. Miks? Sest olgu teadmiste piir kui tahes kaugel, alati on midagi, mis jääb sellest kaugemale ning võib olla midagi hoopis suuremat ja võimsamat. Võib ka mitte olla, loterii küll, aga millessegi peab ju uskuma.

Suuresti on usul põhinevate lahenduste taga meie kultuuritaust. Eks ütles ju juba Jeesus Johannese evangeeliumis 38 aastat jalutuna veetnule: „Võta oma voodi ja kõnni!“ Kõndis ka. Kes julgeks siis jumalasõna vastu (ja nii ka imede võimalikkuse vastu üldse) kätt tõsta? Viiteid esivanemate tarkustele ja nippidele ajast, mil teadusest poldud siinmail kuuldudki, leidub meie folklooris rohkesti.

Torkab silma, et kui veel sajakonna aasta eest olid uhhuutajate fookuses peamiselt ennustamine ja armuasjad, siis nüüd on nende koha hõivanud eelkõige tervisehädad. Ega uskumist saa keelata, usuvabadus on meil juba põhiseaduses kirjas. Ainult et tervise valdkonnas on see kaasa toonud mustri, mis ikka ja jälle kinnitust leiab: kui abivajaja uskumisel põhinevate meetodite juurest teadmispõhiste juurde jõuab, on juba liiga hilja.