PIMEDAD VAJAVAD NÄGIJATE ABI | Jaanus Riimets: palun ärge jätke meid nelja seina vahele omapäi!

Kui praegune Tallinnas Tondi tänaval resideeruv Põhja-Eesti pimedate ühing meenutab oma algusaastaid, siis kasutati kunagi mitte tänapäeval kehtivat nimetust. Nimelt koondati alguses pimedate seltsidesse mitte pimedaid endid nagu praegusajal, vaid pimedate abistajaid. Seltsi nimi oligi Pimedate Abi Selts. Pimedad ja peaaegu pimedad on alati vajanud nägijate abi.

Erinevatel ajastutel on see olnud erinev. Kui näiteks maal hobustega talupidamise ajal käisid pimedad, keda nimetati üldnimetusega „sandid“, külakorda talust tallu, kus nad said enamasti kehvapoolse majutuse ja söögipoolise, siis tänapäeval maksab riik nägemispuudega inimesele elamiseks ja olemiseks kas siis töövõimetoetust või pensioni, lisaks ka puudest tingitud kõrvalkulude kompenseerimiseks puudetoetust. Summa pole suur, jäädes miinimumpalgast reeglina madalamaks ja enamikule meist on see ainus sissetulek.

Lisaks aitavad palju ka kohalikud omavalitsused – näiteks sotsiaaltranspordi osas, millest lähiminevikus ka meedias juttu on olnud. Mõned aastad tagasi alustati eurorahade toel rehabilitatsiooniteenuste osutamist, mis oli pimedatele väga oluline ja on seda ka praegu.