TEHISINTELLEKT VÄRVIS „KEVADE“ ÄRA: Arvo Kruusement ütleb, et tehku siis juba uus film!

Nils Niitra, 3. veebruar 2021

Detsembri lõpus ilmus YouTube'i filmi „Kevade“ värviliseks võõbatud lõik – põhimõtteliselt võiks tehisintellekti abil juba praegu kõik vanad Eesti filmid koloreerida. Mida arvavad sellest Arvo Kruusement, Peeter Simm ja Mark Soosaar?

Jah, te võite „Kevade“ endale arvutisse laadida ning lasta vastaval programmil selle hõlpsasti ära värvida. Kui mitte takerduda pildi detailidesse, tundub asjatundmatu silmaga vaatajale kõik ehtne. Tõsi, Arno ja Lible silmad on pruunid, tegelikult on need mõlemal osatäitjal sinised, ent selliste viperuste leidmiseks peaks keskenduma pisiasjadele, mis pigem segab terviku vaatamist. Kui võtta tehisintellektile „assistendiks“ inimene, kes vead kõrvaldab, saaks veelgi usutavama tulemuse.

Mõelda vaid, millised võimalused looks vanade mustvalgete filmide koloreerimine nende taasavastamiseks – kujutage värvilisena ette näiteks ENSV esimest mängufilmi „Elu tsitadellis“ (1947), värvilist „Hullumeelsust“ (1968), värvilist „Noort pensionäri“ või filmi „Mehed ei nuta“. Küllap vaataksid kümned tuhanded inimesed neid filme uuesti ning pilgu viskaksid peale ka noored, kes pole neid kunagi näinud.

Arvutigraafika asjatundjad kinnitavad, et juba praegu võib võtta 1914. aastal valminud „Karujahi Pärnumaal“ ning muuta ultrakõrglahutusega pildiga filmiks nii, nagu see oleks vändatud eile. Saab eemaldada täpid ja kriimud, lisada pildi sujuvuse parandamiseks isegi kaadreid ning mõistagi piksleid. Ning muidugi koloreerida.

„Viimne reliikvia“ võttis „Kevadelt“ värvid

Korduvalt Eesti kõigi aegade üheks parimaks filmiks tituleeritud „Kevade“ nüüdseks 92aastane režissöör Arvo Kruusement pole ise linateose koloreeritud lõike näinud. „Kui ma oleks teinud „Kevade“ värvifilmina, oleks olnud mõnigi asi teisiti,“ räägib ta. „Kaadrite valik ja rakursid oleksid olnud teistsugused. Režissöör mõtleb juba filmi planeerides sellele, kas film tuleb värviline või mustvalge. Ei ole lihtsalt nii, et võtad kätte ja värvid üle. Värvifilm ja mustvalge film on ikkagi erinevad. Ega see ole lihtsalt juuste värvimine!“ Kruusement ütleb, et ainuüksi mõte koloreeritud „Kevadest“ on talle võõras. „Ma ei kujuta seda värvilisena ette.“

„KEVADE“ REŽISSÖÖR ON VASTU: Originaali koloreerimine Arvo Kruusemendile ei meeldiks, selle asemel võiks teha uue värvifilmi.  (Laura Oks)

Niisiis ütleb vanameister otse, et talle 1969. aastal valminud „Kevade“ koloreerimine ei meeldiks. „Mis on tehtud mustvalgena, peaks jääma mustvalgeks.“ Režissöör lisab, et tal ei olnud võimalust „Kevadet“ värviliselt teha, sest samal ajal vändati „Viimset reliikviat“, mis on teadupärast värviline. „„Viimsel reliikvial“ oli eesõigus. Kahte värvifilmi polnud võimalik paralleelselt teha, sest Tallinna stuudio laboratooriumis ei ilmutatud veel värvifilme. Iga päev võeti filmitud kaadrid, viidi need Leningradi ja võeti sealt juba ilmutatud sats vastu – kogu aeg käis selline pendendamine. „„Kevadet“ on vaadatud juba küll ja küll, ega rohkem pole tarviski,“ teatab Kruusement. „Mis sa temast ikka vaatad – tehku siis juba Lutsu „Kevadest“ uus värvifilm!“

Aga võib-olla on siiski mõned vanad filmid, mille koloreerimine tuleks kõne alla? Kruusement pakub, et ehk võiks ära värvida Sulev Nõmmiku mustvalged komöödiad, nagu „Noor pensionär“ ja „Mehed ei nuta“. „Võib-olla rohkem sobikski sellised pinnavirvendusega ja lõbusamad filmid.“

Simm: mul on sellest kama

Ka Peeter Simm on teinud noorena mustvalgeid lühimängufilme, nagu näiteks „Tätoveering“. Tema sõnul ei ole filmide koloreerimine võrreldav antiikse kapi roosaksvärvimise või vana graafilise lehe ülevõõpamisega, sest algne mustvalge originaalnegatiiv jääb ju igal juhul alles. „Nad värvivad koopia koopiat ja mis siis!“

Venemaal koloreeriti juba mõnda aega tagasi „Seitseteist kevadist hetke“ ja tulemus oli Simmi hinnangul päris nilbe. „Kohe olid kohal ka irvhambad, kes tegid Müllerile roosa mundri selga.“ Koloreerimise puhul ei saa Simmi sõnul unustada ka teose autori õigusi – oma lõbuks võib igaüks filme värvida, ent mingit äri nendega autori loata ajada ei tohi.

Kui pärida, mida arvaks Simm „Tätoveeringu“ ülevõõpamisest, vastab režissöör, et tal on sellest kama. „Pigem soojendaks mõnevõrra hinge, et see film kedagi üleüldse huvitab,“ lisab ta. „Isegi kui keegi teeks selle filmiga mingeid nilbusi, siis palun väga! Ja kui ka keegi tahab enda arvates ilusasti teha ja tuleb maitselage, mis siis!“

PEETER SIMMIL ON KAMA: Tema sõnul ei ole filmide koloreerimine võrreldav antiikse kapi roosaksvärvimise või vana graafilise lehe ülevõõpamisega, sest algne mustvalge originaalnegatiiv jääb ju igal juhul alles. (Teet Malsroos)

Vanadest filmidest kõrglahutusega pildi tegemine ja koloreerimine on Simmi hinnangul nagu ühe teepakiga ämbritäie tee valmistamine. „Algne „Elu tsitadellis“ on ikkagi üks tass teed,“ räägib ta. „Originaallindi peal lihtsalt ei ole rohkem informatsiooni, seega on kasutada üks teepakk. Igasuguseid 21. sajandi täiendusi teevad programmid, mis mõtlevad oma aruga infot juurde, võimendavad ja valetavad.“

Soosaar: mitte mingil juhul!

Äsja 75. sünnipäeva tähistanud dokumentalist Mark Soosaar on teinud samuti mustvalgeid filme, neist viimane, „Miss Saaremaa“, valmis alles 1988. aastal. Ta viitab koloreerimisele hinnangut andes Orson Wellesile, kelle „Kodanik Kane'i“ peavad paljud fännid ja kriitikud läbi aegade parimaks mängufilmiks: „Welles kirjutas oma testamendis, et ta ei luba mingil juhul oma filmi koloreerida, sest see kaotaks hõbedasele filmile jäädvustunud hõngu,“ räägib Soosaar. „Nitrofilmid sisaldasid palju hõbedat, ka hilisemad atsetaatfilmid sisaldasid hõbedat. Tallinnfilm pidi filmidelt hõbeda välja pesema ja andma riigile tagasi.“ Nõukogudeaegsetest negatiividest oli suurima hõbedasisaldusega ja ka kalleim A2, Soosaarel õnnestus teha sellisele filmile „Eesti talufilm“. „Ma ei annaks mingil juhul kellelegi õigust hakata seda filmi koloreerima! Milleks!“

SOOSAAR EI LUBA ENDA MUSTVALGEID VÄRVIDA: Filmide koloreerimine on tema hinnangul natuke nagu lasteaed, kus igaüks värvib nii, kuidas tahab. (Robin Roots)

Filmide koloreerimine on Soosaare hinnangul natuke nagu lasteaed, kus igaüks värvib nii, kuidas tahab. „Charlie Chaplini filmid on väärtuslikud just seepärast, et need on mustvalged ja tummad. Niipea kui sa hakkad neid värvima, on väga raske saavutada midagi muud kui kitši,“ räägib Soosaar. „Chaplin ise irvitas sünkroonse helifilmi üle, tema väljendusvahendid ja pantomiim ei vajanud kõnelevat filmi.“  Chaplini tööd on Soosaare kinnitusel väärtuslikud täpselt sellisena, nagu neid tema parimail aegadel tehti.

Mida tehisintellekt päriselt suudab?

Kõrgema kunstikooli Pallas meediadisaini osakonna juhataja Jaanus Eensalu vastab küsimusele, kas tehisintellekt võiks olla suuteline tuletama mustvalgetest kaadritest algse keskkonna tegelikke värve, et nii ja naa. „Sõltub sellest, kui palju valemeid me tehisintellektile kätte anname – kui me teame, et tegelik värv on selline, siis õpib programm edaspidi arvestama värvi liikumisega ükskõik millisel ajateljel ja valguse-varju ruumis.“ Selleks, et tehisintellekt suudaks hinnata, milline peab olema tegelik värv, on programmil tarvis siiski tohutult suurt andmebaasi. Nii näiteks peaks tal olema informatsioon selle kohta, mis värvides oli 20. sajandi algul Saksa keisririigi ratsaväelase munder. „Tehisintellekti retseptuuri määrab endiselt ära inimene, seni, kuni meil pole tehisintellekte, mis arenevad ise,“ ütleb Eensalu. 

Mustvalge „Kevade“ annab võimaluse luua värve iseenda ajus samamoodi, nagu raamatut lugedes tekivad peas piltkujutised. „Mustvalge film jätab meile võimaluse luua enda ajus värviretseptuuri ise, aga kui saame koloreeritud „Kevade“, on meilt võetud ka see võimalus,“ räägib Eensalu. „Kui mugavaks me tahame muutuda? Kas me tahame veel ise midagi mõelda või seda, et kõik oleks kätte antud? Kõik on terav, fookuses ja värviline.“

Lisaks mängufilmidele on meil siiski ka terve hulk vanu telesaateid ja telelavastusi, mida ei näidata teleris pelgalt seetõttu, et need on mustvalged ja inimesed ei soovi enam mustvalget pilti vaadata. Eensalu kinnitusel võiks nende koloreerimine kindlasti kõne alla tulla. Siinkohal on õppejõul välja pakkuda päris lihtne ja kõiki rahuldav lahendus – kuna telereis on juba praegu võimalik pildiga mängida, saaks tehisintellekti arenedes kasutada ka mustvalge pildi automaatset ja jooksvat koloreerimist kui ühte võimalust. Inimene ise valib puldilt, kas ta vaatab filmi originaali ehk mustvalgena või värvilisena. „Nii nagu me lülitame sisse subtiitrid või muudame heli, saaksime valida, kas vaadata retušeeritud versiooni või originaali,“ selgitab Eensalu. „See ongi tulevik. Edasine sõltub sellest, kui kiiresti tarkvaraarendajad toimetavad ja kui ruttu masinad välja õpetatakse.“

Filmiajaloolastel on harjad punased

Kui pärida filmiarhiivi direktorilt Eva Näripealt, mida ta arvaks koloreeritud „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“ või „Ukuarust“, hüüatab ta kohe: „Ei, aitäh!“ „Mustvalge filmi kinematograafia on erinev ja seda ka dramaturgilises osas (filmi ülesehitus – N. N.) Inimest tuleb õpetada seda vaatama, mitte pakkuda talle mingit asendust.“

Näripea sõnul ei suhtu filmiarhiivide kogukond üle maailma koloreerimisse kuigi soosivalt. „Jutt ei käi üksnes koloreerimisest, vaid ka igasugustest muudest võltsingutest, nagu näiteks vendade Lumiere'ide 1896. aasta „Rongi saabumise“ ümbertöötlused.“

 

Mustvalgel pildil on Näripea sõnul oma esteetika. „Kas kellelgi on tulnud pähe teha Viiralti „Põrgust“ värviline versioon?“ Filmiarhiivinduses vaieldakse tema kinnitusel sellegi üle, millised kahjustused on mõistlik vana filmi restaureerimisel eemaldada ja milliseid mitte. Filmil peab säilima aja jälg. „Meil endalgi on kogemus filmi „Karujaht Pärnumaal“ restaureerimisega – ka seal pingutas Itaalia restauraator üle. Kujutis on liiga paigal, ehkki kaameral oli algselt „värin“ sees.“

Uutel teleritel on pildiparandussüsteemid, aga Näripea võtab need pärast teleri ostmist alati maha, et vabaneda liigselt puhastatud pildist. „1950. aastani tehti filme nitropõhimikul lindile, millel tekkis pildile eriline ruumiline efekt – seni pole tehnoloogiat selle ruumilisuse digitaalseks taasloomiseks.“ Lõppkokkuvõttes läheb igas vanas filmis Näripea kinnitusel digiteerimise tagajärjel midagi kaotsi – küsimus on vaid selles, kui palju.

Värvifilme tehti mujal maailmas juba 1930. aastatel. Eestiski on säilinud amatööride tehtud värvifilme 1930. aastate lõpust. 1947. aastal vändati esimene professionaalide tehtud värvifilm „Laulev rahvas“ üldlaulupeost. Esimene värviline mängufilm „Valgus Koordis“ sai aga valmis juba 1951. aastal. 1970. aastateni olid värvifilmid siiski pigem harvad. 

Tristan Priimägi: kõigega võib katsetada

Iseäranis levinud on viimasel kümnendil I ja II maailmasõja kaadrite koloreerimine. Režissöör Peter Jacksonil valmis mõne aasta eest dokumentaal esimesest maailmasõjast, milles on vanad kaadrid värvitud. Näripea sõnul võrreldi filmiarhiivide föderatsiooni kongressil originaalkaadreid Jacksoni värvitud variandiga. „Selgus, et see on nagu multifilm – kaadrisse oli tekkinud selliseid asju, mida algmaterjalis üldse polegi – näiteks plahvatused on võimsamaks muudetud.“

Niisiis pole Näripeal koloreerimise vastu midagi eeldusel, et seda ei võeta tõe pähe või mis veel hullem – tõesemana kui originaali ennast. Lisaks kaasnevad filmide omavolilise koloreerimisega autoriõiguse küsimused – seda võib loata teha siis, kui autor on vähemalt 70 aastat surnud.

Filmikriitik ja raamatu „101 Eesti filmi“ autor Tristan Priimägi on filmide koloreerimise suhtes Näripeast liberaalsem. „Kõigega võib katsetada,“ ütleb ta. „See ei ruineeri ju originaali, mis jääb alles. Koloreerimisega on nagu miksimisega muusikas – ikka võib võtta tükke ja vaadata, kuidas need teistpidi kokku käivad. See ei ole mingi tabu.“

Ent ka Priimäel on üks „aga“: „Ametliku koloreeritud versiooni peaks kinnitama ikkagi autor ise – kui autor tahab seda teha, siis võib.“ Priimäe hinnangul oleks parem, kui värvimise protsessis on vahetu juhtroll autoril endal. „Värvimine ei saa olla autentne, see on alati ikkagi kellegi nägemus ja küsimus on selles, kelle nägemus.“ Tõsi, enamiku vanade filmide autorid on juba surnud, neilt pole võimalik nõusolekut küsida, rääkimata koloreerimisprotsessi juhtimisest.

Priimäe sõnul võiks kulutada riigi raha ja energiat pigem mustvalgete filmide algversioonide taastamisele ja kättesaadavaks tegemisele kui näiteks „Kevade“ värvimisele. „Las sellega katsetavad pigem fännid,“ ütleb ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?