Fakt teadust päevas: kas suudame tajuda minevikku ja tulevikku?

Vastus: kuigi füüsika annab mõista, et minevik ja tulevik on teoreetiliselt tajutavad, on meie arusaam ajast palju kitsam kui arusaam ruumist. Meie kogemuslik ja füüsiline reaalsus lubab meil tajuda ainult ühte ajasuunalist hetke korraga, liikumata ajas tagasi ega edasi samamoodi, nagu me saame liikuda ruumis.

Inimkogemust ajas ja ruumis piiravad paratamatult meie sensoorsed ja kognitiivsed võimed. Füüsikas käsitletakse aega ja ruumi neljamõõtmelise aegruumi osadena, kus aeg on samasugune mõõde nagu ruumi kolm mõõdet, mida me tajume: pikkus, laius ja kõrgus. Kuid erinevalt osakestest, mis eksisteerivad kõigis neljas mõõtmes korraga, on meie tajumine ajast oluliselt piiratum: me suudame liikuda ainult edasi, mitte tagasi, ja me kogeme aega ainult lineaarselt. Seejuures on meie suutlikkus minevikku ja tulevikku tajuda eripärane ja oluline küsimus.

Meie mineviku tajumine põhineb mälul ja kogemustel. Meie ajus on olemas mehhanismid, mis võimaldavad talletada ja meenutada sündmusi, andes meile võimaluse tajuda seda, mis on möödunud. Lisaks omaenese mälestustele saame minevikust teavet ka teiste inimeste kogemuste, dokumentide, ajalooliste tekstide ja muude andmekandjate kaudu, mis on erineval viisil meile kättesaadavaks tehtud. Need andmed annavad meile pildi – ehkki ebatäieliku ja subjektiivse – sellest, mis on kunagi juhtunud. Seega suudame teatud määral „tajuda“ minevikku, kuid see tajumine on alati peegelduslik ja piiratud.